Vanavene kunst
10. sajandi lõpul abiellus Kiievi vürst Vladimir Bütsantsi printsessiga. Nii asus Venemaa tihedasse läbikäimisse Bütsantsiga, kust koos ristiusuga võeti üle ka võtted kirikute ehitamiseks ja ikoonide maalimiseks. Venemaal oli aga kõrgelt arenenud puuarhitektuur ning kahe segunedes tekkis omapärane ehitusstiil, mille üheks silmapaistvamaks välistunnuseks sai sibulkuppel.
Kirikute välisilmet ilustati rikkalike skulptuurkaunistustega, mis kujutasid pühakuid ja igasuguseid fantastilisi loomi, ornamente.
Rikkas kaubanduslinnas Novgorodis valitsesid kainemad vaated. Sealsed pühakojad tehti lihtsamad, nende lagedad seinad lubjati valgekas ja nii moodustus kooskõla helendavate müüride ja kullatud sibulkuplite vahel.
13. sajandil algas idast rändrahvaste pealetung. Umbes kaheks ja pooleks sajandiks jäi maa tatari-mongoli ikke alla ning see lõi raskesti parandatava haava vene kunstile.
Pärast vabanemist algas Moskvas innukas ehitustegevus. Otsesidemes Bütsantsiga olid katkenud, sest riiki polnud enam alles. Kuid Moskvasse kutsuti arhitekte Itaaliast ning nad sulatasid üheks tervikuks itaalia- ja venepärase kunsti.
Kui kiviarhitektuur levis peamiselt linnades, siis puuehitiste loomine jätkus maal. Lihtsad ehitusmeistrid leidsid põnevaid võimalusi sibulkuplite paigutamiseks.
Ka Vanavene kunstis ei olnud skulptuur eriti arenenud.
Venemaal loodud ikoonimaalid on leebed ja inimlikud, kasutatakse hõõguvaid punakuldseid toone. Suurimad ikooni- ja seinamaalijad olid Bütsantsist tulnud Theophanes ning tema õpilane Andrei Rubljov. Theopanese stiil on jõulisem, tumedate selgete piirjoontega, Rubljovi stiil peenem ja lüürilisem, teda iseloomustavad ka õrnad värvikooskõlad ja väljendusrikkad tegelased maalidel.
Vanavene kunst jäi omapäraseks ja iseseisvaks 18. sajandi alguseni.
Allikas: Tiiu Viirand "Kunstiraamat noortele", Tallinn 1982